Wow, lõpuks ometi uus blogi! :)

See olend on " shit " 

Hey, sõbrake! 

Nagu näha ma ei ole üldse hea blogi kirjutaja. On möödunud kaks kuud ja mitte ühtegi tähekest minu poolt. Ma väga vabandan, et ei pühenda oma aega nii palju sellele. Kahjuks, ei ole nii palju vaba aega, kui on siis jälle see aega on tegevusi täis. Ma siis  proovin lühidalt rääkida, mis juhtus kahe kuu jooksul.

Oktoobris algasid mu tunnid. Peale töötamist pean ma koolis käima, sest mul on vaja krediite kokku saada. Kui ma õigesti sain aru siis see on vaja au pairi programmi sooritamiseks. Nii siis valisin An american accent, english intermediate, TOEFL preparation. Kaks esimest tundi on teisipäeviti ja kolmapäeviti ja kolmas on iga laupäev. Tänaseks on American accent läbi ja jäänud on kaks viimast. Esimesed tunnid olid huvitavad aga lõpupoole tüdinesin ära. Klassis oli megapalju mehhiko ja latilasi :D Nii imelik kirjutada eesti keeles. Igatahes, toefl on mul selleks, et sooritada toefl test. Rootsi ülikooli sisseastumiseks. English int. see on 6 tundi pikk. Alates 9st 15ni. ja seal me õpime grammatikat, kuulamist, lugemist ja rääkimist.

30. oktoobril oli mu esimene Halloween. See oli ikka vägaväga hull. Ameeriklased võtavad seda ikka väga tõsiselt. Poodides on kõik kaunistatud halloweeni asjadega. Majad olid ka kaunistatud. Ühel oli aias surnudaed ja sealt paistsid nö laibad,väga creepy.
Inimeste kostüümid olid vägaaaa erinevad. Mõni oli täiesti paljas ja ainult üks koht oli kaetud väikse paberiga :D . Paraad toimus santa monica tänaval. Kuna Californias suhtutakse gei ja lesbi inimestesse väga lugupeetvalt siis seal paraadil sai näha neid megapalju. Tegelikult seal oligi rohkem geisi. Nägin mehi, kes kandsid stinge ja kontsakingi. :D Sai päris palju nalja.
Oktoober oli kiire ja midagi muud nagu ei toimunudki.


November - kolmas kuu USAs.

Nüüd juba kolmas kuu aga ei tunne üldse seda. Aeg lendab siin ikkka vääääga kiiresti. Pärast kahte kuud mu aju hakkas mõistma, mis ma teen siin. Nüüd  exited emotsioonid on tasapisi läinud ja nüüd küll mõtlen, kas ma tõesti olen siin terve aasta. Veedan suurem osa ajast lastega. Ja nüüd kui on sõbrad olemas ja pea on igast staffi täis siis on väga raske end kokku võtta ja  töötada. Vahepeal ikka vihkad, et oled au pair, sest soovid teha midagi suuremat , minna kuskile aga sa ei saa seda teha :D aga sellegipoolest ma olen väga õnnelik ja tänulik, et ma olen selles peres ja kohas, kus ma praegu olen. 

Minu sõbrad

   Ma ei teagi, mida rääkida novembrist...8. novembril oli esimene red cup party. Nii lühikese ajaga leidsin endale häid ja hea huumoriga sõpru. Nad on pärit erinevatest riikidest Columbia,Iraq,Iran,France,Germany,Brazil,Turkey,Sweden, USA etc. Inimesed on niii erinevad nüüd ma tõesti saan aru kui suur on maailm. Eestis istudes ma seda ei mõistnud, ma teadsin, et maakeral on 7milj. inimest aga ma tõesti ei suutnud uskuda, et elu teistes riikides on teistsugune.
10. novembril oli mul esimene kickboxing. Nüüd käin iga esmp,kolmp,reede seal. Me ei pea seal üksteisega kaklema, vaid lihtsalt poksime poksikotti. Seal on rohkem cardiot. Vägaväga meeldib see. :D Mu laused ei ole üldse head :D 24. novembril kuulasin valged ööd ja ma ei saanud aru, mis keeles nad laulavad..ei saanud isegi sõnast aru.. :D väga kurb. Oh, ma räägin teile mis toimus mul 22st 24ni nov. 

Minu halloweene kostüüm

22-24.nov siis..Reede esimene pool päeva oli mul täiesti tavaline. Ärkasin kell 7.15, tegin hommikusööki saatsin lapsi lasteaeda siis tuli mu sõbranna Stella mulle järgi ja me läksime trenni. Kickboxing on mu kodust 15 min kaugusel. See on beverly hillsis..igahommik võib näha, kuidas inimesed jooksevad nike riietes :D väga värvilised ja ilusad. hoho..niii..pärast trenni sõitsime tagasi koju. Panin lapsi tuttu ja ootasin kuni nad ärkavad. Kell 4 nad ärkasid ülesse ja hakkasid sättima. Mu pere oli ära terve nv. Nad käisid campingus. Siin siis algab...
Kohe kui pere sõitis minema, muusika põhja, hakkasin koristama kuna õhtul tulid tüdrukud külla. Pärast koristamist läksin stellaga poodi. Ostsime kleite ja veel ilusaid riideid nv.ks. Siis sõitsime sõbranna järgi ja tulime tagasi koju. Sättisime, tegime süüa ja läksime klubisse. Klubi oli Hollywoodis. See oli megalahe, meil on üks promoter, kes annab meile teada, kus on hea pidu. Nii sis ta laseb meid klubisse ilma idkaardita. NAgu te teate siin sa pead olema 21. aastane, et klubisse saada. Seal klubis oli meil vip laud. Tasuta joogid, diivanid jne. Muusika oli alguses hea aga lõpupoole oli palju seksimuusikat :D Selle all ma mõtlen nigga muusikat. Ah..mmhm..Yo bro..F#€#k me..yo..smth like that..ja veel üks miinus..siin klubid lähevad kinni kell 02.00. Väga igav aga selleks ajaks olin ma väga lõbus ja tasuta drink :D tegi oma missioni ära. Pärast klubi sõitsime tagasi koju. Ma väga täpselt ei mäleta, mis kell me läksime magama aga väljas oli juba tasapisi valge ja ärkasime kell 10. :D Laupäeval oli hea olla. Tegime hommikusööki, sätisime ja läksime jälle shoppama. Shoppasime, käisime söömas ja tulime tagasi koju, sättisime ja läksime jälle klubisse. Siin on olemas üks app . Vaatad mapi kaudu endale autot, mis saab sind sõidutada. Kõik on ohustatud ja kindel. Auto peal on värvilised vuntsid :D ja pead maksma kaardiga. Okay, me olime valmis ja tellisime  vuntsi autot. Autojuht oli väga sõbralik ja viisakas. Ta sõidutas meid klubini, see läks maksma  25 dollarit. See vist ei ole kallis, kui jagasime kolmele. Nii..klubi ees pidi seisma meie promoter. Aga ta kadus kuskile ära ja me ootasime teda umbes 40 min väljas. Selle aja jooksul visati 3 meest klubist välja ja 4 mees läks üldse kaklema ja ähvardas, et tapab siin kõiki olijaid. :D No see oli ikka väga pekkis, väljas oli veel meeeegameega külm. Meil olid kleidid seljas , õnneks mul oli jakk olemas aga tüdrukutel olid õlad paljad,brrrr..Lõpuks kui meie promoter jõudis kohale hakkasime sisse astuma kui ta ütleb mulle, et ma ei saa sisse minna. ( ma arvan, ta oli mu peale pahane, sest reedel ma ei tantsinud ja ei tahtnud temaga koos olla) no ja mis mina. Mina olen mina :D ütlesin näkku, et tüdrukud ei lähe ilma minuta mitte kuskile kas mina saan sisse või me kõik lähme ära. Lõpuks ta lasi mind sisse. Meil oli jälle vip laud jookidega aga mu tuju oli juba ära rikutud ja ma ei tahtnud midagi teha. Ainus asi, mis tõstis tuju oli Nelly. Nelly on mega väike :D aga laulis ja luges räpi päris hästi.
Klubis oli üks väga naljakas mees, ta hõõrus oma peput vastu mu sõbranna jalga. Hüppas talle sülle ja tantsis nagu stripar ta süles. Väga naljakas. Pärast klubi hakkasin tellima vuntsiautot. Helistasin ja täpsustasin, kus me täpselt oleme. Telefonis oli kuulda ilus naiselik hääl, sõbralik persoon. Kui auto tuli kohale ja me istusime autosse siiiiis...khmm..autojuht oli see sama naiseliku häälega mees. :D Ta nägi välja nagu mees aga rääkis nagu naine. Isegi minul ei ole nii naiselik hööl, hahaha :D aga ta oli väga naljakas ja rääkis naljakatest olukordadest. Üks oli siis, kuidas narkodiller müüs oma narkotsi tema autos :D . A ja Weed..seda saab siin väga kergelt kätte ja tänaval sa naudid seda lõhna :D oi naudid??mkm, tunned! :) Pärast seda kui jõudsime koju, olin ma väga väsinud ja tujuta. Ma ei tea miks, tüdrukud läksid veel king burgerit sööma, ma läksin juba tuttu.
Hommik, pühapäev. See päev jääb väga kauaks meelde. :D :D
Hommikul me ärkasime ülesse. Koristasime maja ära, sest päeval pidi mu pere tagasi tulema. Nii siis istusime autosse ja sõitsime LA downtowni. Seal oli America Music Awards. Kõik parkimiskohad olid täis ja need mis olid megakallid, ei sobinud meile ja me parkisime mingi tänavale, mil me unustasime :D :D. AMA, seal oli megapalju teenagereid. Plakatid käes ja kiljusid nagu hullud. Me lootsime, et me näeme kuulsusi aga kahjuks ees olid suured väravad ja ei olnud midag näha. Samal ajal oli lekersi mäng :D Ja siin on päris põnev elu. AAA!! Mis veel. Pärast parkimist me avastasime, et meil on taskus 20 dollarit kolme peale, sest Stella stupid woman unustas rahakotti koju, kus oli tema ja minu raha sees. Kuna me polnud söönud siis meil oli vaja kuskilt energiat saada, ja me valisime kõige odavama ja õudsama mehhiko koha. OMG, fuh, tellisime väga rövedat toitu. Aga 20 dollari eest see oli ainus toit, mida me saime tellida LAs...Pärast jalutamist me hakksime auto poole minema aga aga..me eksisime ära, me ei mäletanud kus on meie auto. :D Kujutate ette, kaotada autot keset LA linna :D :D Önneks zenks ikka täispeaga paneb midagi meelde ja ma jätsin tänava nime meelde..aga esimest 2 tähte :D :D ja mäletasin et see ei olnud pikk sõna :D väga abivalmis aga siiski...lõpuks leidsime auto ülesse, YEEES! Pärast seda sõitsime rahakotti järgi, läksime frozenjog. sööma ja pärast magustoitu me muidugi tahtsime normaalselt süüa. Valisime brasiilia kööki. Seal oli päris maitsev. Proovisin ka brasiilia kokteili, mis on väga kuulus :D ma ei mäleta nime aga see oli isegi hea. Pärast öhtusööki, me otsustasime minna kinno.
Sõitsime century city. See on suur mall, kus on megapalju poode, söögikohti ja suur movie. Otsime Delivery man filmile pileteid ja läksime peale seda vetsu. :D Vetsus kukkusid Stella auto võtmed vetsupotti ja kuna siin potid on automaatsed siis see tegi kohe flushi :D ahahhaha...Ta naeris ja ütles meile, et ta võtmed on ära läinud :D me Ginaga mõtlesime, et sureme naerust :D See oli vägaväga naljakas. Esimesed pool tundi me naersime aga pärast kui hakkasime mõtlema, kuidas me saame koju, parklas on vaid 3tundi tasuta,kuidas Stella ütleb oma hostemale, et autovõtmed on vetsupottis jne. Stella hakkas helistama oma hostemale, isale,lastele koju aga keegi ei vastanud. Sis me avastasime, et meil 3el on aku vaid 4% ehk :D kohekohe lülituvad välja. Ma helistasin sõbrale aga ei jõudnud talle öelda, kus me asume, sest mu telf. oli juba tühi. Me kiiruga helistasime meie LCCle, ( see on tädike, kes kontrollib, et meie pere ja meiega oleks kõik korras ja et kõik oleks lepingu järgne. ) Rääksime talle kõik ära aga ta ütles, et ta ei saa aidata, sest peab oma lastega olema?!?!!? WHAT Tha Flower!!?!? Ta lastele on 20 aastat. Okaay..meie telf. olid välja lülitatud, me istusime pingi peal, film oli juba mängimas ja me ei teadnud, mida teha. Sest meil ei olnud raha, telf. ega võtmeid. Siis Stella avastas, et tal on olemas ta hostema pangakaart, me jooksuga läksime kassase, et pileteid vahetada raha peale. KUI AGA stella kaotas oma kinopileti :D :D :D Nii siis läksik õhku 14 dollarit..ba-ba-baaa...jooksuga läksime välja , leidsime takso ülesse ja sõitsime stella koju. Tal olid seal double keys. Kuna ta elab väga eliitses kohas, kus elab Kanye west oma Kimmiga sis seal on megakontroll..Tavaliselt Sinna sisse saaad inimesed oma auto nr. järgi aga meie olime ju taksoga ja meid ei tahetnud lasta :D Umbes 15 min me tõestasime, et Stella elab seal..need 15min läksid meil päris kalliks maksma :D Takso on siin väga kallis. Pärast tuli teine valvur akna juurde nägi stellat ja ütles, OO stella, kuidas sul läaheb, mis sul siin juhtus :D JA ta lasi kohe 1 min pärast meid sisse. Stupid people :D Pärast kodu me sõitsime tagasi kinno. JA otsime jälle pileteid aga juba teisele filmile :D JA kujutate ette? Me jäime kinos magama :D ahaha me raiskasime jälle raha...oeh..Ärkasime ülesse ja läskime maksma parkimise eest..ja siiis me nägime, et me peame maksma 26 dollarit :D parkmise eest..aga meil ei olnud absulll raha..:D :D :D oehhh...siis Stella vajutas kuskile ja siis see näitas 4,35 dollarit..huuuuh..aga meil olid ainult mündid :D :D :D seisime seal umbes 15 min..:D oeh..no oleme ikka totud!!! No ja siis Viskasime GIna koju ja tee peal ütleb Stella, et tal on südapaha.. ouou, me naersime ta üle, no kui kaua võib nii unlucky ju ei saa olla. Hommikul Stella, Gina ja mina jäime haigeks. Minul on juba teist päeva 39 palavik ja südapaha :D
 A ja siis kui käisime shoppamas laup. siis ostsime õlle ja lõbusa peaga lollitasime poodides,proovisime erinevaid riideid, naljakaid mütse :D :D
Oehh, see oli väga lõbus ja faili täis nv. :D Aga nüüd on mida meelde tuletada.
Issand ma praegu kirjutan blogi ja mu toas on 2 mehhiko koristajat, koristavad mu tuba :D Dream life , tosiselt :D :D ei pea midagi tegema, koristavad minu eest koike :D :D hoho..ma olen kui queen! :D tegelikult ma tunnen end mega ebamugavalt, tahaks pusti tousta ja aidata :D okay..ma maksan neile..not me..buut :D igatahes..:D sorry sobrad ma ei suuda normaalselt kirjutada aga ma loodan, et te suudate lugeda seda pikka blogi. 28. nov. on thanksgiving day..wuhuuu..ma olen vaga arevil. Ma jaan koju, teeme ohtusooki koos perega, kulla tulevad peresobrad. Parast seda ma usun, ma saan sopradega kokku ja siis lahme stella juurde. Ta vanemad on ara siis saame midagi lobusat teha. :D

Aga okay, sobrakesed, loodan, et jargmine blogi ei tule 2 kuu parast ega ka 3 :D ikka varem.
Musikallipai. Lisan veits pilte, et oleks mingi ettekujutus, mis elu ma siin elan.
 Igatsen vaga teid sobrakesed aga mitte Eestit, kahjuks. 

Superclub, hollywoodis. 

superclub, reedene klubi :D

Mustache car - see ongi see nö takso. 

Halloweeni naljad

See pilt on tegelikult vana, 6.okt. Tavaliselt kui lähed kinno siis pärast filmi võib tulla mingi kuulsus ja anda intervjuud. Jane Lynch and me. 

ilusad gei poisid

Seal toimus Amarica music awards

stupid women Kinos sis kui autovõtmed olid juba hiinas :D 

lollitamas poes :D LA,Boss,Yolobitch

Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.

Hey, sõbrake!

Vaatasin, et pole nii ammu kirjutanud...aeg lendab nii ruttu. Mul päevad on megakiired...varsti olen kuu aega USAs. Paneb väga imestama minu positiivsus :D - ma ei taha üldse Eestisse. Pole ka koduigatsust...hmm..Usun, et see varsti tuleb.

Tegelikult ma tahaksin juba kirjutada, mis mul praegu toimub. Ma proovin lühidalt rääkida, mis oli New Yorgis. :)

Minu lend oli kell 7.15. Lennujaama läksin koos issiga ja kohale tuli veel õde. Kodust lahkuda ei olnud nii raske kui kallistada viimast korda oma vennakest ja emmekest...See oli kohe kohutav..siiamaani kui tuletan meelde seda hetke, tuleb kananahk peale..Oma perega ma olin alati väga lähedane, eriti oma vennaga ja emaga. ( Venna on 10aastane). Nu, kui jõudsin lennujaama, siis oli nii kurb..ma ei tea, miks oli kurb. Kas sellepärast, et ma jätan terve oma elu Eestisse või see oli hirm, minna täiesti üksinda teise maailma otsa...Kes seda teab. Kui keegi teist plaanib ka niii kaugele ja nii kauaks ära minna siis jätke hüvasti kodus mitte lennujaamas. See on tõesti lihtsam, usun kui mu lend oleks keset päeva ma ei suudaks Eestist ära minna, sest kohal oleksid kõik mu kallid inimesed. Siis peaks kutsuma kiirabi kohale :Dokeyokey.

 Esimene pilt lennujaamas. Tüdrukud, kellega me pidime ülikaua ootma. :) 

Aga mu lend oli Tallinn-Stochkolm-New York. Terve lend Rootsi mu pisarad voooolasid. Kõrval istuv mees, üritas lohutada :D aga ma ei suutnud isegi talle öelda,mis viga on. Korrutasin vaid, Im fine, really :D :D. Rootsi lennujaamas ootas mind mu kallis sõbranna. Tänu temale ma sain need 3 tundi mõelda muule aga söök ega jook ei läinud üldse alla. 
Kui kõndisin mööda koridori USA lennukisse, ma hakkasin värisema ja tulid jälle pisarad. Sest ma hakkasin kujutama ette, et nüüd olen veel kaugemal kui praegu..oehhh...igatahes. :D ma ei hakka enam sellest rääkima, juba on kurb olla.
Lennuk oli vägaväga suur. Kui ma veel õigesti mäletan siis sinna mahtus 275 inimest. Ma istusin täpselt lennuki keskel. Keskmises reas, seal oli 4 kohta ja ma istusin jälle keskel. Mees,mees,mina,mees. :D Igakord kui tahtsin vetsu minna, oli nii piinlik neid paluda püsti tõusta.
Lend kestis 8,30h, ma üritasin natukene magada aga oli nii ebamugav, sest suured mehed räigelt laiutasid. Lennukis ma ainult jõin vett ja sõin natukene salatit. Ausalt, ma väga ei mäletagi 3-4 septembrit, sest ma olin nagu mingis unes. Väga vastik tunne. Praegugi on raske meelde tuletada. Mmm..kui maandusin Ameerikasse kirjutasin kohe perele sõnumi. Jõudes siia mul oli juba natukene kergem..

Vastu tuli üks onuke, ta oli meie au pairide autojuht. Tervitas ja ütles, et me peame veel 2 tüdrukut ootama. Nii siis ootasin ja ootasin. Poole tunnipärast tuli minu juurde ja andis paberi, mille peal oli kirjas Cultural care au pair. Ma pidin tüdrukuid seal välja pääsu ees ootama. Mees läks teise terminali, kuna seal olid teised au pairid. See on nii naljakas hoida plakatit ja oodata kedagi, keda sa ei tea. JA siis kui kaugelt näed inimest, kes kõnnib ja vaatab sulle lootvalt silma, saad aru, et nüüd on kõrval inimene, kes on sinuga ühes paadis..huuuuh :D MA olin nii õnnelik kui nägin tüdrukut.
Esimene tüdruk oli siis Poolast teine oli Austriast. Olime  3 lennujaamas peaaegu 4 tundi, sest meie autojuht kadus kuskile ära. Me helistasime kooli ja uurisime, mis me teeme, sest kell oli juba kuus läbi, mina jõudsin lennujaama pool 3. :D ÕUDNE!!!! Ma ei maganud kõik need tunnid ja polnud normaalselt söönud, kohutavalt kohutav :D :D Lõpuks ilmus autojuht. Ta oli nii vihane, sest me helistasime kooli ja uurisime, kus ta on.

Istusime väga fancy autosse. Ja nii algaski mu sõit treening kooli. Ma rõõmustasin ja imestasin nagu laps. Kõik tüdrukud istusid nii rahulikult ja vaatasid aknast. Ma ei suutnud kohal istuda, minu poolt oligi ainult kuulda : Ouuuumaaigaaaaad...THIS IS SOOOO AWESOME!!! OHH,WOOW !!! Kõik naersid mu üle... :D (Nu kui mulle meeldib midagi siis ma annan ka sellest teada. :) )

Sõitsime peaaegu 2 tundi. Ma olin surmväsinud, ma ei tahtnud midagi peale magamist. Meile anti toavõtmeid ja lubati veel minna sööklasse. Seal oli snack ja pizza.
Tubadesse meid jagati osariigikide vahel. Minu toas olid tüdrukud, kes läksid koos minuga California osariiki.
Tegin toaukse lahti ja tuba oli täiesti tühi ja vaikne. Kella 11ni olin ma täiesti üksinda. Mõtlesingi, täiesti lõpp, olengi nüüd üksinda siin, ei leia sõpru ja surengi igavusse....aga EI, minu elupäästja oli Saksamaalt pärit Danielle. Vägaväga naljakas ja tore ja sõbralik neiu. Pärast teda jõudis veel Ilona, ta on ka Saksamaalt ja kolmas tüdruk oli pärit Prantsusmaalt aga ta oli väga kinnine ja koguaeg rääkis iseendaga. Teda ma nägin ainult hommikuti, sest siis me ärkasime kõik koos. Ta oli alati kuskil ära. Nii, et terve aeg olin ma koos D-ja I-ga. 

 Ilona,mina,Danielle. ( Pilt on tehtud New yorgis, top of the rockil.)

Selline oli minu tulek USAsse. See oli minu esimene pikk lend, esimene lahkumine perega ja sõpradega, esimene kord olla rahulik ja mitte minna paanikasse, jah, ma olin kurb aga ma sain kainelt mõelda, esimene kord hoida ninnu üleval ja mõelda positiivselt, isegi kui hakkab väga kurb, see on vaid ajutine. See tulek, muutis mind väga. Loodan, et selle aastaga mu sõbrad kodumaal ei unusta mind ja vahel ikka uurivad, kuidas mul läheb. Sest see aastake näitab, kes on tõeline sõbrake. :)

Head päeva sulle, head ööd mulle...

xoxo
Jenny

Seikluse algus

Hey, kallis lugeja!
Täna on neljapäev ja kell on 1.57AM. Mul on natukene vaba aega, sest mu pisikesed tuduvad. Võtsin end kokku ja tegin blogi lahti. Blogi pidamiseks peab ära harjuma. Praegu tunnen ärevust, sest ma pole kunagi sellist asja teinud. Loodan, et jääb ka heaks harjumuseks.
Tegelikult, miks ma üldse alustasin blogi kirjutamist, sest siin kus ma elan on Eestiga 10 tundi vahet. Usun, et igaüks väsiks ära ühte ja samat juttu rääkida mitu korda. Teiseks kui mu aasta hakkab juba lõppema ma saan võrrelda emotsioone ja oma mõteid, ise ennast. Praegu on küll ärevus sees ja väike närv. Õhtuti on vahel kurb aga tänu skyple ja uutele inimestele tunnen end paremini. Algul on alati raske...

Kuidas ma nii kaugele sain?
Pärast intervjuud saadeti meilile lingi. Seal oli mahukas ankeet, milles pidi kirjutama endast. Seal küsiti absoluuutselt KÕIK! Haigustest, kogemustes isegi ujumiskogemusest, mu perest, koolist, hobidest jnejnejne..siis pidi veel kirjutama perele kirja ja motivatsiooni kirja. Kui mõni neiu või noormees soovib saada Au pairiks siis ma soovitan ankeeti täita väga hoolikalt ja võta seda tõsiselt, sest sellest ankeedist sõltub, kui kiiresti sa saad endale pere. Mina näiteks kirjutasin väga pikalt ja detailselt. Arvan, sellepärast ma saingi päris kiiresti endale pere.

Pärast seda kui ankeet oli valmis, saadeti Rootsi. Seal oli mu kontor, mis tegeles minuga. Pärast seda kui rootslased kontrollivad ankeedi ära, saadavad nad selle Bostonisse. JA siis algabki minu ankeedi tiirlemine. Tulevane au pair peab vaid ootama, kuni temaga võtab ühendust uus pere. Pärast seda kui pere on olemas, algab vähemalt see oli minu jaoks õudne aeg. Peab ruttu maksma Cultural carele, ennast kirja panema USA saatkonda viisa intervjuule. ( Sellest intervjuust ma räägin veel eraldi), siis peab skännima ja postiga saatma veel pabereid. Igatahes, minu jaoks oli see nii tüütu. Sest detsembrist ma alustasin sellega tegelema ja sain sellest lahti alles augusti lõpus. :D Võimalik, et süü oli minus, lükasin kõik edasi, kes teab...
Kui Culutral care sai kõik mu paberid kätte, mulle saadeti lennupileteid. JA nii see ongi. Põhimõtteliselt kõik neti kaudu. Ei ole midagi väga keerulist.
Minu hostpereMul oli 3 matchi, mis tähendab, et mul oli 3 pere, kes olid minus huvitatud. Küll aga mul oli connect neljanda perega. Siis kui rääkisime skypes siis oli nagu mingi side vms. Minu hostpere koosneb hostemast ja -isast ja kahest väikesest punnikesest. Kõige väiksem on tüdruk, ta on 2aastane ja poisu 4aastane. Väga armas ja hooliv pere. Elavad Californias, West LAs. Santa monica on 10 min. kaugel. Hollywoodini 30 min. Ookeani 15min. Kõik on väga lähedal ja tänavaid on ka lihtne meelde jätta. Hmm..mis siiis veel...Minu pesitsuskohaks on ridaelamu. Majas on kolm vannituba, suurtuba,veel mingi tuba, kuhu mahuvad külalised,suur köök,lastetuba,magamistuba ja minu tuba. Tegelikult päris suur elamu. Mul on eraldi oma tuba ja vannituba. Minu pere on väga healthy. Nad söövad AINULT organic toitu. Kõõõõõõik on organic,ketchup,liha,juurviljad,puuviljad,köögiviljad,piim,mahad,kohv,tee,kommid,pirukad :D kala jne..KÕÕÕÕIK!!!!! Kui käin hostemaga poodides ringi siis meil läheb üliikaua aega, sest me valime ainult organic toitu. Vot nii..nii,et kui jõuan tagasi koju siis vbl olen ka samasugune! :)

Minu päev algab kell  6.30. Uniselt kõnnin pessu ja siis ruttu kööki. Teen väikestele süüa ja lähen teisele korrusele. Seal ma äratan väikseid kiisukesi, panen neid riidesse ja toon alla. Me sööme ja siis nad lähevad lasteaeda. Lasteaed ei ole üldse selline nagu meil Eestis. Siin töötab 7st kuni 12ni. Kui lapsevanem jääb hiljaks siis peab maksma. :D Aga tüdruk käib üle päeva lasteaias. Nii kui ta kodus me päeval jalutame parki. Mängime seal ja siis kui jõuame tagasi koju, on ka poisu kodus. Sööme lunchi ja siis lähme tuttu. Nad tuduvad umbes kaks tunnikest ja pärast seda me jälle sööme aga juba snacksi. Mängime, loeme raamatuid ja siis kui vanemad jõuavad koju, mu tööpäev lõpeb ja mul on vabaaeg. Aga selleks ajaks olen ma surmväsinud ja ei viitsi midagi teha, kui lihtsalt voodis olla.

Lisaks sellele kõigele ma pean varsti ülikooli mienema ja valima kursust. Nädalavahetusel ma hakkan koolis käima. :D Päris busy aasta aga igapäev ma õpin midagi uut ja huvitavat. Mulle meeldib see.

Mul pisike printsess ärkas ülesse, kahjuks, pean minema.

xoxo
Jenny

Hey, kallis lugeja! :)

Hey, mu kallis külaline!

Täiesti lõpp, kui raske on alustada blogi pidamist. Istusin umbes pool tundi, sest ei teadnud, kuidas alustada...aga oki..
Mu, kallis lugeja, kahjuks mina ei

ole hea kirjutaja ja grammatikaga ma ei ole üldse hea sõber aga ma annan endast parema, et sul oleks huvitav lugeda!!!

See on minu esimene blogi.  Loodan, et ma saan kõik oma emotsioonid ja mõted siia õigesti ja huvitavalt kirja panna.

Mina olen Zenja, sõbrad kutsuvad mind Zenkuks ja nüüd ka Jennyks. Olen 19. aastane neiu, kes on pärit väiksest ilusast riigist- Eestist. Selles blogis ma kirjutan oma aastast, mis ma veedan Ameerikas. Täpsemalt siis Californias. USAs olen Au pair. 

Au Pair tähendab `lapsehoidja, koduabiline`, mis iseenesest seletab töö sisu. Peamiseks tööks saab olema lastega tegelemine: nende eest hoolitsemine ja nendega mängimine, laste- ja spordiüritustel käimine, lasteaeda ja kooli viimine - toomine jms. Töökohustuste hulka kuulub ka minimaalse kodutöö tegemine - laste toa koristamine, pesu- ja nõudepesemine (mõlemaid tehakse masinaga, ärge muretsege), lastele hommikusöögi ja/või suupistete valmistamine. Üldjuhul söögi valmistamine ei käi Au Pairi kohustuste hulka, kui selles just varem ei ole kokku lepitud.

Kindlasti on paljudel küsimus, miks ma otsustasin minna nii kaugele ja tegeleda lastega. Siin siis vastus...
Kõik algas 8. ja 9. klassist kui ma hakkasin mõtlema, mis ma edasi teen peale keskkooli. Mul oli plaan minna välismaale ülikooli. Esialgu ma tahtsin minna Inglismaale oma klassiõega Kellyga. Meil oli juba ettekujutus, kuidas me õppime seal ja elame, paneme pidu. :D Nii imelik, et juba 8. klassis mõtlesime pidudele...õudne :DIgatahes..mul oli jama see, et  inglise keel ei tahtnud üldse meelde jääda.
Mis siis, aasta oli 2010, talv vist, läksin teeviidale. Nurgas oli väike box " Cultural care Au Pair" võtsin voucheri ja imestasin, et saab nii kergelt USAsse minna ja ma saaks ka inglise keelt ära õpida. Viskasin emale nalja " Nohh :D nüüd ma lähen Ameerikasse, lapsi hoidma" Selle peale ema vaatas väga imelikult otsa ja ütles,et ära aja lolli juttu, sa ju unistasid ülikoolist.

Talvel, aastal 2012, olin ma uuesti " Teeviidal" aga nüüd oli kõik teisiti. Mina olin teine ja minu sisemaailm oli vääga muutunud 2 aastaga. Nii siis kui läksin uuesti sellest väiksest boxist mööda olin ma juba intervjuule kirja pandud. :D See on nii imelik, sest kõik, millest me mõtleme isegi kui see oli lihtsalt hetkeline mõte kunagi see muutub reaalseks.

Kuna ma unistan veel välismaa ülikoolist siis ma otsustasin minna Ameerikasse ja ära õpida inglise keelt. Kõlab vist väga rumalalt, miks minna niii kaugele mingi ülikooli pärast. Aga paraku see nii on ja ma ei kahetse, et ma tegin sellise valiku. Pärast Ameerikat ma suundun Rootsi. Seal seisab mu unistuste ülikool. Uhhh.... :))

Mina ja mu kallis klassiõde Kelly. Pilt oli tehtud Inglismaal, linnas Nothingham. 

  Au pairi intervjuu oli väga lithne ja naljakas. Kohal oli vaid 2 tüdrukut ja mina olin kolmas. Meil kõigil kolmel oli hull hangover :D..tegelikult sellest ei peaks kirjutama aga ..kuna siin saab väljendada oma mõteid siiiis..vabandust Kristel ja Liidya :D. Meid võtis vastu väga positiivne naine, kes oli ka kunagi Au pair. Temas oli niiii palju energiat ja positiivsust, pärast intervjuud ma tahtsin kohe Ameerikasse minna. Infotunnil meile räägiti, mis meid ees ootab. Siis kui ma kuulasin ma olin nii ärevil ja mõtlesin, et ahh see nii lihtne. Mis seal ikka?!?! Täita vaid mitu paberit ja kõik.. :D Well...see ei olnud niii..üldsegi mitte!! :D Ma ei hirmuta tulevast Au pairi, vaid soovitan mõelda reaalselt. Sest ees ootab hulllhulll paberimajandus. Selles protsessis peab olema viitsimist ja tahtmist, ilma nendeta ei saa. 

Kui sa soovid minna USAsse aga midagi sind takistab aga sa ei tea mis. Siis ära oota MINE!!!! Ära muretse sõprade, pere pärast. Nad on ja jäävad. Koju sa saad alati tagasi tulla. Ära karda kaugust. Tänapäeva tehnoloogia on nii arenenud, sa saad igapäev suhelda oma kallikestega skype kaudu. Mis veel...hmm..kardad või ei oska uute inimestega suhelda? No problem, bebe! Siin on kõik ühes paadis, kõik kardavad ja on ärevil. Siin inimesed on väga abivalmid ja positiivsed. Tänu vist sellele ma tunnen end hästi, sest kui ma oleksin ameeriklane ja tuleksin aastaks Eestisse, Hohoooo, usun ma tunneks end ebamugavalt ja üksildaselt.  ( Mulle meeldib öelda kõik otse, aga ma ei mõtle üldse midagi halvasti. )

Krt, tekst läheb liiiga pikkaks. :D Mul on nnii palju rääkida, sest ma alles 4. päev olen Californias ja mul ei ole sõpru. :D Ehh..mul esimest korda pole sõpru, ma tunnen end väga halvasti, sest ma vajan sõpru :D kõik, kes teavad mind. Nad vist saavad aru, et ma ei saa ilma sõpradeta. Sõber,sõber..kus sa oled??!! Tegelikult, kõik ei ole nii halvasti. Mul on heatunne ja ma olen õnnelik, et olen siin. Vähemalt praegu ma olen selline ja loodan, et see tunne ei kao ära. 
Ma arvan, et järgmises postituses ma räägin siis lähemalt, kuidas ma sain omale pere ja ka uutest sõpradest, kellega ma kahjuks pidin New yorgis  hüvasti jätma.

Ma loodan, lugeja, sa lugesid selle läbi ja tunned huvi, mis edasi saab, sest mul endal on väga huvitav, mis mind ees ootab!!! 

xoxo
Jenny