Täiesti lõpp, kui raske on alustada blogi pidamist. Istusin umbes pool tundi, sest ei teadnud, kuidas alustada...aga oki..
Mu, kallis lugeja, kahjuks mina ei
See on minu esimene blogi. Loodan, et ma saan kõik oma emotsioonid ja mõted siia õigesti ja huvitavalt kirja panna.
Mina olen Zenja, sõbrad kutsuvad mind Zenkuks ja nüüd ka Jennyks. Olen 19. aastane neiu, kes on pärit väiksest ilusast riigist- Eestist. Selles blogis ma kirjutan oma aastast, mis ma veedan Ameerikas. Täpsemalt siis Californias. USAs olen Au pair.
Au Pair tähendab `lapsehoidja, koduabiline`, mis iseenesest seletab töö sisu. Peamiseks tööks saab olema lastega tegelemine: nende eest hoolitsemine ja nendega mängimine, laste- ja spordiüritustel käimine, lasteaeda ja kooli viimine - toomine jms. Töökohustuste hulka kuulub ka minimaalse kodutöö tegemine - laste toa koristamine, pesu- ja nõudepesemine (mõlemaid tehakse masinaga, ärge muretsege), lastele hommikusöögi ja/või suupistete valmistamine. Üldjuhul söögi valmistamine ei käi Au Pairi kohustuste hulka, kui selles just varem ei ole kokku lepitud.
Kõik algas 8. ja 9. klassist kui ma hakkasin mõtlema, mis ma edasi teen peale keskkooli. Mul oli plaan minna välismaale ülikooli. Esialgu ma tahtsin minna Inglismaale oma klassiõega Kellyga. Meil oli juba ettekujutus, kuidas me õppime seal ja elame, paneme pidu. :D Nii imelik, et juba 8. klassis mõtlesime pidudele...õudne :DIgatahes..mul oli jama see, et inglise keel ei tahtnud üldse meelde jääda.
Mis siis, aasta oli 2010, talv vist, läksin teeviidale. Nurgas oli väike box " Cultural care Au Pair" võtsin voucheri ja imestasin, et saab nii kergelt USAsse minna ja ma saaks ka inglise keelt ära õpida. Viskasin emale nalja " Nohh :D nüüd ma lähen Ameerikasse, lapsi hoidma" Selle peale ema vaatas väga imelikult otsa ja ütles,et ära aja lolli juttu, sa ju unistasid ülikoolist.
Talvel, aastal 2012, olin ma uuesti " Teeviidal" aga nüüd oli kõik teisiti. Mina olin teine ja minu sisemaailm oli vääga muutunud 2 aastaga. Nii siis kui läksin uuesti sellest väiksest boxist mööda olin ma juba intervjuule kirja pandud. :D See on nii imelik, sest kõik, millest me mõtleme isegi kui see oli lihtsalt hetkeline mõte kunagi see muutub reaalseks.
Kuna ma unistan veel välismaa ülikoolist siis ma otsustasin minna Ameerikasse ja ära õpida inglise keelt. Kõlab vist väga rumalalt, miks minna niii kaugele mingi ülikooli pärast. Aga paraku see nii on ja ma ei kahetse, et ma tegin sellise valiku. Pärast Ameerikat ma suundun Rootsi. Seal seisab mu unistuste ülikool. Uhhh.... :))
Mina ja mu kallis klassiõde Kelly. Pilt oli tehtud Inglismaal, linnas Nothingham.
Au pairi intervjuu oli väga lithne ja naljakas. Kohal oli vaid 2 tüdrukut ja mina olin kolmas. Meil kõigil kolmel oli hull hangover :D..tegelikult sellest ei peaks kirjutama aga ..kuna siin saab väljendada oma mõteid siiiis..vabandust Kristel ja Liidya :D. Meid võtis vastu väga positiivne naine, kes oli ka kunagi Au pair. Temas oli niiii palju energiat ja positiivsust, pärast intervjuud ma tahtsin kohe Ameerikasse minna. Infotunnil meile räägiti, mis meid ees ootab. Siis kui ma kuulasin ma olin nii ärevil ja mõtlesin, et ahh see nii lihtne. Mis seal ikka?!?! Täita vaid mitu paberit ja kõik.. :D Well...see ei olnud niii..üldsegi mitte!! :D Ma ei hirmuta tulevast Au pairi, vaid soovitan mõelda reaalselt. Sest ees ootab hulllhulll paberimajandus. Selles protsessis peab olema viitsimist ja tahtmist, ilma nendeta ei saa.
Kui sa soovid minna USAsse aga midagi sind takistab aga sa ei tea mis. Siis ära oota MINE!!!! Ära muretse sõprade, pere pärast. Nad on ja jäävad. Koju sa saad alati tagasi tulla. Ära karda kaugust. Tänapäeva tehnoloogia on nii arenenud, sa saad igapäev suhelda oma kallikestega skype kaudu. Mis veel...hmm..kardad või ei oska uute inimestega suhelda? No problem, bebe! Siin on kõik ühes paadis, kõik kardavad ja on ärevil. Siin inimesed on väga abivalmid ja positiivsed. Tänu vist sellele ma tunnen end hästi, sest kui ma oleksin ameeriklane ja tuleksin aastaks Eestisse, Hohoooo, usun ma tunneks end ebamugavalt ja üksildaselt. ( Mulle meeldib öelda kõik otse, aga ma ei mõtle üldse midagi halvasti. )
Krt, tekst läheb liiiga pikkaks. :D Mul on nnii palju rääkida, sest ma alles 4. päev olen Californias ja mul ei ole sõpru. :D Ehh..mul esimest korda pole sõpru, ma tunnen end väga halvasti, sest ma vajan sõpru :D kõik, kes teavad mind. Nad vist saavad aru, et ma ei saa ilma sõpradeta. Sõber,sõber..kus sa oled??!! Tegelikult, kõik ei ole nii halvasti. Mul on heatunne ja ma olen õnnelik, et olen siin. Vähemalt praegu ma olen selline ja loodan, et see tunne ei kao ära.
Ma arvan, et järgmises postituses ma räägin siis lähemalt, kuidas ma sain omale pere ja ka uutest sõpradest, kellega ma kahjuks pidin New yorgis hüvasti jätma.
Ma loodan, lugeja, sa lugesid selle läbi ja tunned huvi, mis edasi saab, sest mul endal on väga huvitav, mis mind ees ootab!!!
xoxo
Jenny
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar